Jeesuse sünniloost leidub mitmeid versioone. Nende hulgas paistab silma Jaakobuse protoevangeeliumist pärit tekst. Lugu algab tavapäraselt: Jeesuse sünnihetkel jäi maailm seisma – linnud peatusid poolel lennul, karjuse käsi tardus õhus ja tähed lakkasid liikumast. Peagi saabus aga sündmuspaigale naine, kes kahtles, kas Maarja ikka on neitsi. Järele kontrollimiseks torkas ta sõrmed Maarja tuppe. Naise käsi põles otsekohe söeks.

Erinevalt tänapäeva kristliku kiriku õpetusest ei olnud kristluse esimestel sajanditel üksmeelt, kes see Jeesus Kristus õieti oli ja mispärast teda tähtsaks tuli pidada. Õigupoolest oli Jeesuseid mitu. Oli Jeesus, kel oli kaksikvend ja kes rändas Indiasse, ning Jeesus, kes seltsis draakonitega. Üks eriti hirmuäratav Jeesus ütles põlgusega lahti oma vanematest ja tappis kõik, kes julgesid talle vastu astuda. Miks me neist varasematest versioonidest nii vähe teame? Sellepärast, et 4. sajandist peale hakkas kristluse peavooluks saanud suund teiste versioonide jälgi süstemaatiliselt kustutama, kuulutas nende õpetused apokrüüfilisteks ja järgijad ketseriteks.

Catherine Nixey «Ketserlus» kirjeldab varaste kristlaste ettekujutuses eksisteerinud Jeesuste lugusid ja näitab, kuidas nende kõrvale tõrjumise protsessis jäi alles kõigest üks – see «tõeline» Jeesus, keda me tänapäeval teame.