RAUDROHI
D. V-le

Tuiskavad umbe kord meiegi teed:
istume, mähitud seitsmesse salli,
soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli,
rüüpame mõrudat raudrohuteed.

Siiski ei asjata maamuna tallatud -
kõrge päike me peakohal käis.
Kõike ja kõike küllaga kallatud.
Veersekk on täis! Veersekk on täis!

Õsu on õsutud - viimne kui vakamaa,
värtnal veel viimne heie...
Kõhe?
Kui teised on saanud hakkama,
saame ka meie.