1901. aastal teeb Max Halbe mõnele oma Schwabingi sõpradest ettepaneku veeta suvi koos ühes suvilas Starnbergi järve ääres. Keyserling, kes on oma loominguga avalikkusele silma jäänud ja kolleegide seas armastatud, poseerib seal kunstnik Lovis Corinthile. Legendaarne portree kujutab tollal juba süüfilisest märgistatud kirjanikku suisa võluvas inetuses. Poseerimise ajal küsitleb Corinth korduvalt Keyserlingi tema mineviku, nooruse ja ülikooliõpingute kohta, mille ümber levib seltskonnas mitmesuguseid kuuldusi, saab aga üksnes põiklevaid vastuseid.
Ühel kontserdikülastusel koos Frank Wedekindiga kohtab Keyserling lauljannat, kes näib talle tundmatust nimest hoolimata iseäralikult tuttav. Kas tegu on sama naisega, kelle ümber toona, enam kui kahekümne aasta eest, puhkes skandaal, mis sundis teda Viini põgenema ja tegi temast aadelkonna seas persona non grata?
«Keyserlingi saladus» on unustamatu kunstnikuromaan. Irooniline, tõepärase õhustikuga, tark ja kaasahaarav. Romaani peategelane on Kuramaalt pärit tuntud baltisaksa kirjanikust Eduard von Keyserling (1855–1918), kes õppis aastatel 1875–1877 Tartu Ülikoolis kunstiajalugu ja juurat. Romaan toetub Keyserlingi eluloolistele faktidele, vaid Tartu-skandaali sisu on autori fiktsioon.
Klaus Modick (sünd 1951) õppis Hamburgis germanistikat, ajalugu ja pedagoogikat, promoveerus väitekirjaga Lion Feuchtwangerist ja töötas seejärel muu hulgas õppejõuna ja reklaamiloojana. Pärast mitmeid aastaid tegutsemist külalisdotsendina välismaal elab ta alates 1984. aastast jälle oma sünnilinnas Oldenburgis, olles vabakutseline kirjanik ja tõlkija. Oma rikkaliku loomingu eest on ta saanud arvukalt auhindu, muu hulgas Nicolas Borni preemia, Bettina von Arnimi preemia ja Rheingau kirjanduspreemia. Lisaks on ta olnud Villa Massimo ja Villa Aurora stipendiaat. Tema menukaimateks romaanideks on «Der kretische Gast» (2003), «Sunset» (2011), «Konzert ohne Dichter» (2015) ja «Keyserlingi saladus» (2018).
