Viimasel ajal on Eesti lugejani jõudnud hulgaliselt raamatuid Teisest maailmasõjast. Põhjalikult on käsitletud Saksamaa ja Nõukogude Liidu ning lääneriikide osalust sõjas. Hoopis vähem on kajastatud Jaapani huvisid, eesmärke ja tegevust.
Seda tühikut täidavad osaliselt Yuriko Onodera terava pilguga jäädvustatud ja osava sulega kirja pandud mälestused oma abikaasa Makoto Onodera teenistusest sõjaväeatašeena Läänemere ääres Teise maailmasõja eel ja ajal. Kuna tegemist on memuaaridega, siis ei maksa neist otsida igakülgset ajaloolist korrektsust. Pigem on huvitav teada saada, kuidas Jaapani sõjaline diplomaatia tollaseid sündmusi nägi ja tõlgendas.
Raamatus tulevad ilmekalt esile Jaapani poliitilise ja sõjalise juhtkonna seas valitsenud erimeelsused ja pinged, mis sageli omandasid isikutevahelise konflikti varjundi. Samuti on huvitav lugeda jaapanlaste arvamusi oma sõjaaegsete liitlaste ja vastaste kohta.
Eesti lugeja jaoks muudavad teose pisut huvitavamaks rohked sissevaated sõjaeelsete Balti riikide olustikku ja Jaapani diplomaadi hinnangud Läänemere ääres toimunud sündmustele ning Eesti sõjaväelaste ja eriti luurajate tegevusele.
Yuriko Onodera mälestustele lisab väärtust seegi, et ta ei räägi mitte üksnes teenistusega seotust, vaid kirjeldab ka Jaapani naise elamusi ja tundeid võõras keskkonnas sel erakordsel ajajärgul ja kaugel oma lastest.