Elu bipolaarsena on üks suur ootusärevus, ka siis, kui ravimid juba töötavad. Arst on öelnud, et võtan neid tablette elu lõpuni, sest kunagi, mitme aasta pärast võib jälle midagi halba juhtuda, äkki isegi mitmel korral. Ja nii ma ootan õnnetust, püüdes ette arvata, millal ta tuleb.

Kuid diagnoos ei ole kunagi päris täpne ja säilib lootus, et just mina olen see, kellel läheb nüüd ja alati ainult paremaks. Või siis vähemalt ei lähe halvemaks. See ootamine tüütab üks hetk nii ära – ma tahan rohkem värvi. Ma värvin endal huuled punaseks.