Eduard Tubina kirjade teine raamat on jätkuks esimesele ja sisaldab kirju aastaist 1962–1982. Kõik kirjad on avaldatud kronoloogilises järjekorras koos kommentaaridega, sisaldades kokku 465 kirja 44-le adressaadile. Lisaks Tubina isiklikule elule ja helitööde loomisega seonduvale avalduvad neis ka tema suhted lähedaste inimestega ning tema suhtumine ümbritsevasse elusse ja muusikasse. Kirjades ilmnevad tema mitmekülgsed huvid nii muusika, malemängu, filmimise, reisimise ja poliitika vastu. Paljud tema mõtted kõlavad üpriski kaasaegselt ja panevad meid mõtlema meie tänase elu üle.
Olles sunnitud elama palju aastakümneid paguluses, suhtles ta kirja teel paljude oma sõprade ja tuttavatega kodumaal. Arvestades poliitilist olukorda kujunesid aga tema suhted kodumaaga küllaltki keerulisteks ja vastuolulisteks. Elades Rootsis, jäi Tubin siiski kuni elu lõpuni eesti heliloojaks, kes elas oma südames kaasa Eesti saatusele ning tundis elavat huvi oma rahva igapäevase elu vastu. Kokkuvõttes võib öelda, et Tubina kirjadesse on kätketud suur osa Eesti kultuuriajalugu. Loodetavasti aitavad need kaasa tema loomingu sügavamale tundmaõppimisele ning pakuvad suurt huvi ka laiemale kultuurihuvilisele lugejaskonnale.