Mäletad, Maaria, see oli ühel kevadel... /.../
Sa seisid lossimäel ja vaatlesid piliv, nagu oleksid tahtnud nendega ühes rännata. Sa seisid sääl kaua ja liikumata ja vaatlesid tõttavaid pilvi. Valge sulg Su kübaral ja üks lahtipääsnud juuksesalk lehvis tuules.
Kui Sust mööda sammusin, vaatasid Sa silmapilguks minu poole ja tõrjusid juuksesalgu silmilt. Ja kui mult nüüd keegi küsiks, mis oli see, mis mu samast silmapilgust Su külge köitis, siis ei teaks ma seepääle midagi kindlat vastata. Võib olla, Su silmad... imesinised, külma, tähtede läikega silmad? Võib olla, see juuksesalk, mis lehvis tuule käes?