Eesti filmikunsti loomingulised kontaktid eesti kirjandusega on olnud pidevad. Kuid samal ajal on eesti filmikunsti tabanud etteheidetest kõige kibedamad suunatud ekraniseeringutele. Kuigi vead on igal konkreetsel juhul erinevad, võib need koondada ühise nimetaja alla: kirjanduse ekraniseerimise teoreetiliste lähtekohtade puudumine.
Käesolev töö püüabki süstematiseerida nõukogude filmoloogia kaasaegseid seisukohti ekraniseerimise sõlmprobleemide suhtes, kirjeldada ekraniseerimisprotsessi esteetilist olemust, defineerida ekraniseeringut tema klassikalises tähenduses ja määratleda lähtekohad kirjanduse filmis kasutamise uue kontseptsiooni kujundamiseks. Kuna meie vabariigis filmiteoreetiline kirjandus täiesti puudub ja käesolev töö on tegelikult esimene arglik katsetus selles valdkonnas, siis on tema lünklikkus enam kui tõenäoline.
Autor