«Kirjanduse lepitav otstarve» on kirjandusteoreetiline uurimus väljamõeldise üldisest filosoofilisest funktsioonist. Arutluse keskpunktis on fiktsiooni määrav roll võimalikkuse ja paratamatuse vahelise pinge leevendajana ning kirjanduse roll keelelise lausumise luhtumusliku loomuse ja ajalooliste võmalikkuste traagilise kao lepitajana.
Uurimus sisaldab põhjalikumaid teoreetilisi käsitlusi Ene Mihkelsoni romaaniloomingu, Erkki Luugi luuleloomingu ning Betti Alveri vaikimisperioodi kohta.
