Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd, Prantsuse Akadeemia liiget, topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia lätete kuivamist ja kardab kõigest hingest armastatud tütre Sandy võõrdumist. On ju pärast abikaasa surma saanud tütrest talle viimane abi üksinduse vastu.
Kui palju aega oli raisatud mõne algupärase idee, täpse sõna tagaajamiseks, samas kui päike säras, vein maitses mahe ja naised lõhnasid hästi! Ta oli vahetanud rikka elasmisrõõmu steriilse kirjutamisedevuse vastu. Nüüd oli jäänud vaid painav mõte, et kaasaegsed on sind üle hinnanud, et sul on nende ees auvõlg, ja et sa pole võimeline seda tasa tegema.
Kahe tule vahel -- ühel poolt isalik armukadedus, teiselt poolt karjäärimured --, peab Boisier kaitsma end kui romaanikirjanik, kelle lugejaskond on maha jätnud, ja kui isa, kelle laps on maha jätnud. Sest Sandy armub nooresse moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügiedetabelite eesotsas... samas kui isa oma seal üldse ei esinegi.
Intrigaan aga meelitab isa edevust lootuses ära võluda tütar...