«Kirjutamise kunst» on gümnaasiumi tekstiõpetuse õpik, kuid mitte ainult. Ta on abivahend kõigile, kes on kogenud kirjutamise piinu ja sooviksid oma kirjalikku eneseväljendusoskust parandada, olgu eesmärgiks siis lõpukirjand, igapäevaste tarbekirjade koostamine, kursusetöö kirjutamine, reklaam, propaganda või koguni ilukirjanduslik katsetus.
Traditsioonilised tekstiõpetuse õpikud ei õpeta kirjutamise kunsti vaid tekstiteooriat. Aga mis kasu on teada, mis on essee, kui peas ei ole ühtegi mõtet? Mis kasu on niidirulli analoogiast, kui raske on paberile saada ainsamatki rida? Tühi pea ei ole siiski rumaluse tunnus, igal inimesel on midagi, millest kirjutada, ainuke kunst on see kinni püüda ja paberile panna.
«Kirjutamise kunst» on praktiline käsiraamat: definitsioonidele ja teoreetilistele mõistetele pühendatakse vaid hädavajalikku tähelepanu, raamatu põhiosa käsitleb, kuidas avada oma intellekti, kuidas lasta mõtted paberile voolata ning seejärel sellest udust, mida endalgi häbi lugeda, välja lihvida mõjuv ja terviklik tekst, kus pole midagi puudu ega midagi liigset.
«Kirjutamise kunst» on üles ehitatud spiraali põhimõttel: ta algab kirjutamise põhioskuste ja vilumuste harjutamisega, mis on hädavajalikud lõpukirjandi kirjutamiseks ja liigub seejärel järjest suurema temaatilise ja stilistilise keerukuse suunas: tarbetekstide ja erinevate registrite käsitluselt teadustekstidele ja refereerimisele, seejärel publitsistlikele tekstidele ja keelelise mõjutamise üksikasjadele, viimaseks jäävad ilukirjanduslikud tekstid ja stilistika vahendid.
Õpiku igas peatükis on hulgaliselt ülesandeid, sest kirjutamise kunsti saab omandada vaid kirjutades. Juhtnööre antakse ka tekstikoostamise arvutiprogrammi Writers Toolkit kasutamiseks, mis peaks eesti kooli jõudma samaaegselt «Kirjutamise kunstiga».
«Kirjutamise kunst» põhineb mahukal võõrkeelsel kirjandusel ja autori 15 aasta pikkusel kogemusel võitluses valge paberilehega.