Roostoja külas taluperes sündinud Lembit Roostar (1934–2009) oli kirurg, teaduste doktor ja Tartu Ülikooli professor. Lembit sattus juba lapsena ohtlikesse olukordadesse, 1944 aasta talvel viisid poisi endaga Alutagusel lahinguid pidanud punased partisanid.

Pärast ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist 1959. aastal pidi Lembit sundkorras 30 aastat töötama nõukogude sõjaväes: Hiiumaal, Kalingradi oblastis, Pärnus, Mongoolias... Kõige raskemad olid kolm aastat peakirurguina Afganistanis, kus vahetpidamata tärisesid kuulipildujad ja lõhkesid granaadid.

Raamat heidab valgust Lembit Roostari ja ta pere elukäigule läbi aastakümnete. Keerukates haiglaolukordades kujunes tihti määravaks Lembitu hooliv suhtumine, austus tema kätesse usaldatud inimelude vastu.