«Kivisild» on kirjaniku Tartu-tetraloogia realistlikema taustaga osa, milles rööbiti romaani sündmustikuga jookseb autori tänapäevne päevik. Selles jälgime romaani enda kirjutamise käiku, autori mälestusi ja mõtisklusi ning kommentaare käsitletava ainestiku kohta.
Selles on värvikaid, maalilisi sügisepilte, on ka eleegilisi mõttearenguid kolmekümnendate aastate Tartu üliõpilasnoorsoo nüüdsest «viiekümnendate aastate väsimusest» ja silmapiiril kummitavast loojangust koos Styxi kallastega, mis oma meeleoludelt on lähedased Jaan Pagulase mõtteavaldustele «Tulimullas».
Kuigi «Kivisilla» tagapõhi on poliitiline, ei tüki poliitilised ja ajaloolised sündmused domineerima, vaid lõikavad telegrammilise napisõnalisusega ähvardavalt ja dramaatiliselt tegelaste igapäevasesse ellu, tekitades neis rahutust ja muutumisi. Romaani käsitlus ei ole sealjuures reportaažilik, vaid see püsib kunstiküpse ilukirjandusliku vormi raames.
Sündmuste kirjeldustesse on põimitud ka mõningaid anekdoote ning neis peegeldub ilmekalt kogu too tragikoomika ja jandilisus, mis iseloomustab kommunistide esimest okupatsiooni.