Uus menuraamat romaani „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“ autorilt

Veneetsia, 1486.

Teisel pool laguuni asub Murano. Aeg kulgeb siin teistmoodi: see voolab nagu klaas, mille valmistamise kunsti täiustamisele pühendavad saare maestrod kogu oma elu.

Orsola Rosso õpib salaja klaasikunsti. Naisena peab ta oma perekonna laostumisest päästmiseks trotsima traditsioone, mis keelavad tal klaasiga tegelemise. Orsola teekond viib läbi sajandite täis sõda ja katku, tragöödiaid ja triumfi, armastust ja kaotust.

Lutsukivina läbi sajandite kulgev „Klaasimeister“ on virtuooslik portree naisest, perekonnast ja linnast, mis on niisama igikestvad kui klaasikunst.

Tracy Chevalier on auhindu pälvinud Ameerika-Briti romaanikirjanik, kes on tuntuse saavutanud naiste varjatud rollile keskenduvate ajalooliste romaanidega. Ta kasutab oma huvi mineviku vastu selleks, et illustreerida ja välja tuua sarnasusi tänasega. Kõik ta romaanid leiavad aset mingis konkreetses ajaloolises taustsüsteemis ja puudutavad naise rolli ühiskonnas ning sotsiaalseid piiranguid, mille ületamist on peetud (ja peetakse sageli endiselt või taas) tabuks. Tema raamatud keskenduvad tihti kunsti ja käsitöö erinevustele ja piiritlemisele: millal saab käsitööst kunst ja kes seda otsustab, arvestades, et ajalooliselt loeti kunstitegijaiks üksnes kesk- ja kõrgklassi mehi. Naiste, töölisklassi kuuluvate inimeste ja vähemuste ambitsioone takistasid nii sotsiaalsed kui ka rahalised piirangud. Nende pärusmaaks jäi käsitöö. Kuigi millegi igapäevaelus kasuliku valmistamist väärtustati, ei peetud seda kunagi kunstiks.

Just neile teemadele keskendubki Chevalier’ viimane romaan „Klaasimeister“, mille peategelaseks on viieteistkümnenda sajandi Veneetsia klaasimeistrite suguvõssa kuuluv Orsola. Perekonna elatise teenimise võimalus satub ohtu, kui naise isa sureb ja ta vanim vend Marco, isa mantlipärija, kaob. Traditsioonid ei luba naisel nende kohale asuda, kuid ootamatult ulatab abikäe teise suguvõssa kuuluv naissoost klaasimeister, kes õpetab kangelanna valmistama klaaspärleid. Orsola kogeb oma teekonnal armastust ja südamevalu, kuid tema valmistatud helmed, mida ta vend nimetab põlglikult escrementi di coniglio’ks (jänesepabulateks), aitavad tal loomingulist teekonda jätkata, sõlmida klassiüleseid suhteid ja tõestada, et ka naine on võimeline kõige kiuste midagi saavutama. Selleks peab kangelanna oma tööd tegema ja täiustama salaja. Meeste pärusmaale kippuvad naised peavad professionaalsete saavutuste nimel tegema kompromisse ka oma isiklikus elus.

Autor käsitleb usutavalt ja huvitavalt peategelase võitlust loome- ja valikuvabaduse eest, kasutades osavalt ära klaasimeistrite muistse asupaiga, Murano saare, ja Veneetsia pakutavaid võimalusi.