Detektiivinspektor Vera Stanhope ei loo sõprussuhteid just kergesti, kuid tema hipiliku olemisega üleaedsed rahuldavad hästi tema puhutist vajadust puskari ja kuulajaskonna järele, mistõttu ta talub neid paremini kui suuremat osa teisi ligimesi. Kui naabrinaine ühtäkki kodust kaob, tundub Verale, et ta on kohustatud välja selgitama, mis on juhtunud.
Ta teeb üsna hõlpsasti kindlaks, et otsitav naisterahvas viibib mere ääres üksildases Kirjanike Majas, kuhu on kogunenud salkkond algajaid kirjamehi ja suleneitseid sooviga saada krimiromaanide kirjutamiseks asjatundjate näpunäiteid. Keeruliseks läheb lugu siis, kui üks külalistest leitakse surnuna ja Vera sündmuskohale jõudes hoiab võimalikku mõrvarelva käes just kodust plehku pannud naaber. Vera peaks ennast asja uurimisest taandama, sest ta on peamise kahtlusalusega liiga lähedastes suhetes, ent hakkab ikkagi juurdlust juhtima ja koos seersant Joe Ashworthiga mõrvarit otsima.
Mingisugust motiivi ega mõtet ei paista sellel roimal olevat. Pärast seda, kui leitakse tapetuna ka Kirjanike Maja perenaine, tekib Veral arvamus, et keegi lihtsalt mängib temaga, sest viimast sündmuskohta on juba ette täpselt kirjeldatud ühe poolvalmis krimijutustuse käsikirja lehekülgedel.
Nagu detektiivinspektor Vera lugude puhul ikka, on «Klaastoa» tekstis rohkesti osavalt peidetud vihjeid ja nutikale lugejale on antud võimalus iseseisvalt õige lahenduseni jõuda. Kerge see siiski ei ole.
