Iga teadus tahab olla teoreetiline. Teooria on teaduse kõige olulisem osa ja igihaljas eesmärk ühtaegu. Sotsioloogia võib uhkust tunda: tal on ette näidata selline hulk mõtlejaid, mis võiks kadedaks teha mõnegi teise teaduse. Kõiki suuri sotsiolooge iseloomustab sügavalt kriitiline meel ümbritseva sotsiaalse tegelikkuse suhtes. Radikaalse kahtluse alla on seatud rahvas kui suverään, ühiskondlikud eliidid kõigis oma ajaloolistes vormides ning ennekõike muidugi riik. Teadus on vaimuaristokraatlik ettevõtmine, kus pole kohta demokraatiale. Nii annab mõista sotsioloogia gurudest ehk suurim, Max Weber.

Sotsioloogilise teooria kujunemislugu on vastuoluline ja valulik, täis avastusi, eksirännakuid, murranguid, ümberhindamisi ja vastuseta küsimusi. Iga autor annab meile kordumatu sissevaate ühiskonda. Iga teooria täiendab teisi ja kõik nad üheskoos lasevad elada usul, et kunagi saab teoks sotsioloogide ambitsioonikas unistus ja visa kinnisidee: suur teooria.

Henn Kääriku raamatus käsitletavate autorite hulka kuuluvad Auguste Comte, Karl Marx, Vilfredo Pareto, Max Weber, David Émile Durkheim, Georg Simmel, Robert Michels, Pitirim Sorokin, Robert King Merton, Michel Foucault, Jürgen Habermas, Pierre Bourdieu ja Donald Black.