Ilma üle on inimene arutlenud ilmselt sama kaua, kui ta on siin planeedil elanud. Iialgi varem pole aga inimkond rääkinud sedavõrd palju kliimast ja selle muutumisest. Kuid erinevalt ilmast pole kliima lihtsalt meeltega hoomatav ja sestap nõuab asjalik arutelu selle osalistelt pisut eelteadmisi. Käesolev raamat pakub neid asjalikul ja arusaadaval moel. Sellist ülevaatlikku eestikeelset, omamoodi kliimamuutuste «kukeaabitsat», oli väga vaja.
(
Timo Palo, meteoroloog)
Tähtsaimad järeldused kliimamuutuse kohta põhinevad mõõtmistulemustel. Mudelarvutused lubavad mitmeid kliimamuutuse aspekte detailselt välja arvutada. Ent isegi kui mingeid kliimamudeleid ei oleks, hoiataksid klimatoloogid inimtekkelise kliimamuutuse eest. Kasvuhoonegaasi kontsentratsiooni tõus atmosfääris on mõõdetud fakt. Kui erakordne on see tõus, seda näitavad andmed Antarktise jääpuursüdamikest – vähemalt ligi miljoni aasta vältel ei ole CO2 kontsentratsioon kordagi tõusnud selle kõrguse lähedalegi, kuhu ta on roninud viimase saja aastaga. Seega ei saa kahjuks olla mingit kahtlust, et inimene põhjustab kõrvalekaldeid meie planeedi kiirgusbilansis. Liustikud kahanevad kogu maailmas ja kogutud andmed näitavad, et viimasel tuhandel aastal ei ole kliima tõenäoliselt mitte kunagi olnud nii soe kui 21. sajandi esimesel kümnendil.
Raamatus «Kliimamuutus: Diagnoos, prognoos, teraapia» annavad rahvusvaheliselt tunnustatud kliimateadlased Stefan Rahmstorf ja Hans Joachim Schellnhuber kompaktse ja arusaadava ülevaate meie kliimaalaste teadmiste hetkeseisust ning esitavad võimalikud lahendused. Autorid on Potsdami ülikooli professorid, kes on globaalsete muutuste nõuandekomisjoni (WBGU) liikmetena nõustanud Saksamaa valitsust.
