Keskaega peetakse endiselt teadmatuse, vabadusetuse ja ebausu «pimedaks» ajajärguks... Ometi maalivad kaasaegsed uurimused hoopis teistsuguse pildi ja selle kohaselt kuuluvad nõiajaht, riiklik terrorism ja ebausk pigem uus- kui keskaega. Loomulikult olid tollal tehnoloogilised võimalused võrreldamatult väikesed, kuid seevastu olid muud oskused oluliselt paremini välja kujunenud kui tänapäeval. Ilmselt tunnetasid inimesed paremini seda, mis toimus nende enda kehaga ning oskasid loodust paremini jälgida.

Tolleaegsed teadmised ravimtaimedest ja peensusteni läbimõeldud koostisega retseptid hämmastavad meid üha uuesti. Eriti torkab silma periood, mis kestis 11.-13. sajandini ja mida nimetatakse arstiteaduse renessansiks: kloostrites hoiti alal antiikaja meditsiini teadmisi ja oskusi, samuti tõlgiti ladina keelde araabia arstide teoseid ning koguti rahvameditsiini teadmisi. Nii kloostrimeditsiini ajaloos kui ka meditsiinieriala väljakujunemise puhul, mis sai alguse Itaalia ülikoolidest, mängisid naised üllatavalt suurt rolli. Ning nende naiste tegudest ja teadmistest ongi kirjutatud käesolev raamat.