Briti ajaloolase Simon Schama (snd 1945) laiahaardeline ja kaasakiskuv teos Prantsuse revolutsioonist kuulub tänapäevase ajalookirjanduse tippu. See on ühtaegu nii detailne kroonika kui ka autoriteetne ja provokatiivne käsitlus kogu Euroopa arengut mõjutanud ajajärgust, mis algas 1789. aastal ning paisus kümne aasta jooksul kaootiliseks, ettearvamatuks ja vägivaldseks sündmusteahelaks.

Schama seab julgelt kahtluse alla mitmed visalt püsima jäänud arusaamad Prantsuse revolutsioonist. Ta näitab veenvalt, et revolutsiooni ei saa pidada nüüdisaegse ühiskonnakorralduse sünnikohaks – kodanikukultuur oli välja kujunenud juba varem ja pigem soodustas revolutsiooni puhkemist.

Samuti väidab autor, et vägivald ei olnud mitte traagiline kõrvalnähtus, vaid sündmuste keskne ja kujundav jõud. Kuivade faktide asemel avaneb lugejale elav ja inimlik pilt ajastust, kus tõusevad esiplaanile sellised mõjukad tegelased nagu Robespierre, Talleyrand, Lafayette, Voltaire ja Marat. Nende lood põimuvad ajaloo keerdkäikudega, luues värvika ja pingelise terviku.

Briti ajaloolane Simon Schama on ajaloo ja kunstiajaloo õppejõud New Yorgi Columbia Ülikoolis. Tuntud teadlasena on ta kirjutanud mitmeid auhinnatud raamatuid, teiste seas „Dead Certainties (Unwarranted Speculations)“, „Landscape and Memory“, „Rembrandt’s Eyes“ ja kolmeköitelise „A History of Britain“. Ta on mitme BBC kunstiajalooteemalise telesaate autor ja saatejuht. 2018. aastal löödi Schama rüütliks.