Kui sina, lugeja, valimiste päeval pidurüüs tänavale astud, siis tunned, et su elu on tihedalt seotud rahva eluga.
Sa tead, et oled rikas, sest meie maal kuulub kõik rahvale – sulle, mulle, talle, – lihtsatele nõukogude inimestele.
Sa oled vaba. Sa ei tea, mis on ekspluateerimine. Sul pole vaja peremeest orjata.
Just tema, töörahva riik, näitab oma neljakümneaastase olemasoluga tõelise rahvavõimu, ajaloos ennenägematu demokraatia eeskuju.

Sellepärast uluvadki kodanlikud sulerüütlid šaakalitena, püüdes mustata meie riiki ja meie korda. Sellepärast raisataksegi miljardeid, et kuidagi ilustada kapitalismihoone fassaadi, anda sellele «demokraatlikku» ilmet. Kuid selle hoone sisemusse vaadates näeb igaüks, kuivõrd mäda ja vana see on.
Vaatame lähemalt, milline on selle «demokraatia» telgitagune.