Põhjapõdrakarjase poeg Nils-Aslak Valkeapää oli joiguja ja joiu-uuendaja, poeet, helilooja, kunstnik ja, nagu ta ise ütles, «saamide teener» — saami kultuuri mitteametlik saadik ja tutvustaja kogu maailmas. 1943. aastal sündinud Nils-Aslak, põhjasaamikeelse nimega Áillohaš, kes elas suurema osa elust Soome poole Saamis Rootsi piiri lähedal Giehtaruohttasis ja Norra poolel Ivguvuonas, valis põdrakarjase karjääri asemel kunstielu, kuna ei suutnud loomi tappa. Valkeapää tegevus mitmes loomingulises vallas teeb tema teosed eriliselt polüfooniliseks; tema joiud, luuletused ja pildid on üksteisega vastastikku põimunud. Kogu loomingu ühisnimetajaks on haruldane, sirgjooneline loodustunnetus — Valkeapää mitte ei kirjelda loodust, vaid vahendab selle sügavamat olemust n-ö otse ürgallikast.

Tema olulisemateks luuleteosteks peetakse kogusid «Päike, minu isa» (Beaivi áhcážan, 1988) ja «Maa, minu ema» (Eanni, eannážan, 2001). Valkeapää joigu on miljonid kuulnud muuhulgas Lillehammeri taliolümpiamängude avatseremoonial, Nils Gaupi filmis «Rajaleidja» (Ofelaš, 1987) või Mike Oldfieldi süidis «Kauge Maa laulud» (Songs of Distant Earth, 1994). 1996. aastal autoavariis peaaegu elu kaotanud Valkeapää uinus tagasiteel Jaapanist 2001. aasta 26. novembril sõbra ja reisikaaslase kodus Helsingis ega ärganudki enam.