«Teie vist olete meie uued naabrid!» kiljub proua Lowell üle tara lehvitades vaimustatult. Pigistan pihus oma tütre kätt ja naeratan talle vastu. Kuid niipea, kui proua Lowell mu abikaasat näeb, vilksatab ta näol kummaline ilme. Sel hetkel annan endale lubaduse. Meie perel on viimaks kodu. Minu minevik on meist kaugele-kaugele maha jäänud. Ja ma teen ükskõik mida, et see nii ka jääks…

Ma koristasin kunagi teiste inimeste kodusid – nüüd on mul raske uskuda, et see kodu siin on päriselt minu jagu. Vaikne tupiktänav, suur õu, kus mu lapsed saavad mängida, kaunis köök. Säästsime abikaasaga aastaid, et meie lapsed saaksid endale elu, mida nad on väärt.

Ehkki olen meie uue naabri proua Lowelli osas endiselt pisut ettevaatlik, kui ta meid õhtusöögile kutsub, näen selles võimalust sõpru leida. Tema koduabiline avab ukse, ees valge põlleke, juuksed rangesse krunni veetud. Ma tean täpselt, mis tunne on olla tema nahas. Ja ta külm pilk toob mulle kananaha ihule…

Lowellide koduabiline pole meie tänava ainus veider nähtus. Olen kindel, et näen varjutaolist kuju meid jälgimas. Mu abikaasa lahkub kodust hilja õhtul. Ja siis kohtun teisel pool tänavat elava naisega, kelle sõnu kuuldes mul veri soontes tardub: «Ole oma naabritega ettevaatlik.»

Mõtlesin, et olen oma kõige süngemad saladused selja taha jätnud. Kas on võimalik, et see rahulik tänav äärelinnas osutub siiski veel kõige ohtlikumaks paigaks?

Freida McFaddeni sõltuvust tekitava psühholoogilise krimisarja kolmandas raamatus «Koduabiline jälgib sind» peaks Millie elu lõpuks ometi joones olema, ent pauk tuleb sealt, kust keegi seda oodatagi ei oska – nagu selle autori puhul ikka.