1877. a. ilmunud raamat originaalpealkirjaga «Meine Vaterstadt Reval vor 50 Jahren» jutustab Tallinnast (autoril muidugi Reval) 1827. a. paiku. Milline oli siis Tallinn? Linna tänavseintel valitses gootika, veel olid lammutamata Nunna-, Harju, Karja ja Toomvärav, veel seisid püsti Viru peavärav, Kuradiematorn jt., vallikraavil töötasid vesiveskid, üle kraavi sirutusid pikad puusillad, polnud veel oldermann Falki rajatud puiesteid, pärast 1820. a. tulekahju seisis aastaid ilma tornikiivrita Oleviste.

Kerge huumoriga pajatab autor koloriitsematest linlastest ja nende lemmiktegevustest – kaardimäng, kohviõhtud, väljasõidud grüünesse, jaanilaadal käimine ja vahtkonnaparaadide imetlemine. Kuid ta puudutab ka tõsisemaid teemasid ning muutusi linnas poole sajandi jooksul, sealhulgas neid, mis seotud eestlaste ning nende laulu- ja mänguseltsidega.