1940. aastal jäid paljud Eesti meremehed ja laevad kodusadamata. Nende edasisest saatusest pole palju teada – enamik kadus ookeanide tuultes ja aegade hämaruses. Kapten Artur Pakri on üks väheseid, kes kirjutas neist sündmustest mälestusi, alates ärevatest hetkedest kodumaal kuni oma lõppsadamani Kanadas. Siia mahub rohkesti meenutusi ning teateid Eesti laevadest ja meremeestest, juhuslikke kohtumisi maailma sadamates ja sõitudest kolleegidena samadel alustel. Kindlasti on huvitav ka kaugsõidukapteni rahutu töö maailmasuurfirmades, millest räägitakse palju raamatu teises pooles.