Raamat on mõtteliseks jätkuks eelmistele raamatutele sarnases formaadis, temaatikas ja mahus. Läbi konkreetsete detailide lahti kirjutatud tekst põlvkonna rähklemistest – uus peatükk ajastupanoraami joonistavast pikast tsüklist.

Esimene neist, «Märkmeid vaeste kirjanike majast», nomineeriti Kulka aastapreemiale.

Suuresti on tekstid omaeluloolised, aga jutustatakse ümber ka elu raputavaid seigakesi lähikondsete elust, taustaks ajastu ja selle muutumised. Fantaasia põimub dokumentalistikaga. Sedapidi on tekst suguluses Mats Traadi «Harala elulugudega» ja Kaur Riismaa teosega «Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd». Maailmakirjandusest on teatud sarnasust Charles Bukowski värssidega, mida autor on pisut tõlkinud.

Keelekasutus rõhutatult argine, viitab elulähedusele. Grotesk seguneb absurditaju ja traagikaga, aga üldine toon on siiski kerge ja elurõõmus.