Pilt ja sõna

Ja alguses oli sõna. Enne sõna mõlkus mõte. Mõte püüti kinni ja pandi kirja. Nii sai oma mõtet edasi anda, lendu lasta.

Kui juhtud olema kunstnik, vaibakunstnik nagu mina, ja ka natuke kirjanik, siis juhtub nii, et üks kord mõtled värvi ja pintsliga ehk värvilise villase lõngaga, teine kord aga sõnapintsli ehk sulepeaga. Ühele mõttele sobib üks, teisele teine väljendusviis. Vahel aga, loodetavasti ka selles väikeses raamatus, toetab sõna pilti ning vastupidi. Sisu muutub tihedamaks, sõnamõtte killud rikastavad pilti ja pilt sõna.

Paljud arvavad, et kunst räägib ise enda eest, ei vaja sõnul seletamist. Mõnes mõttes küll, aga mina nii ei arva. Milleks siis arvukad kunstiteadlased, asja sõnul seletajad? Mõte saab sisulisa. Tore on veel mõelda, – ja nii ongi – et iga vaiba vaataja on kui kaasautor, sõnaliste lisade puhul ka luulelennutaja ja lisasõnaja. Tegija ja vaataja mõistavad sedamoodi teineteist paremini.