Raamat jutustab hingematva, nägemusliku loo praeguse ajastu meelelaadist ja hingeseisust. See on ühtaegu eepiline ja nüansitundlik romaan, mis lausa dostojevskiliku kirega inimesteni haardub, et neid lahti rebida ajast, mis liigestest on lahti.

Lugeja ette kerkivad nii metafüüsilised kaemused kui ka sotsiaalse meeleseisundi painavad, palavikulisse kaasaelamisse mähitud kirjeldused. Halastamatult otsib Lauli halastust, juhtides lugeja tunnelisse, mille otsas paistab teise tunneli suu, ja selle lõpus omakorda uus, aga ometi on kusagil ka pimestav ja valgustav väljapääs.