Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati.
Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile.
Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…