Kui ta elukaaslane on suremas, toob Mark varjupaigast neile koju noore kuldse retriiveri Beau, voodihaigele seltsiks. Neil on juba must labrador Arden, nii et nüüd on Marki peres kaks koera.

Need koerad on Marki päästerõngad elu kõige raskemal ajal. Nad on tema rõõm ja lohutus, kui hinges on pimedus. Nad on elujõu allikad. Ja nad on siin loos peategelased. Aga mitte ainult koertest ei räägi see raamat. Mark Doty kirjutab armastusest, kaotusevalust ja meeleheitest, lähedusest teise inimesega ja rikastavatest aastatest koos teise olendiga, koeraga. Kirjutab inimeseks olemiseks. Ja teeb seda tundlikult, ent mitte põrmugi sentimentaalselt. «Kui me ei võta endasse osakestki meid ümbritsevast raskusest, on see sama hea, kui meid polekski siin olnud.»