Need, kes juhtunud lugema vanu armastuskirju, on kindlasti märganud kirja lõpus otsekui pitsatina kinnitust: «Igavesti Teie» või «igavesti Sinu». Kui koerad oskaksid rääkida ja kirjutada, siis lõpetaksid nad oma perele, perenaisele või peremehele läkitatud sõnumid just samal moel. Olgu nad siis karja- või jahikoerad, koduvalvurid, teenistuskoerad, päästjad või pommikoerad või siis lihtsalt seltsilised, üksilduse leevendajad. Olgu suhtumine neisse asjalik või hooliv-hellitav – kiindumuses ja truuduses on koeri võimatu ületada. Jah, isegi siis, kui inimene ise neisse hoolimatult või koguni vaenavalt suhtub või nad koduta jätab. Koera elu on pühendumine ka siis, kui nad ise on määratud kehastama koeraelu.