Kalev Kesküla jõudis kirjutada ligi pooltuhat luuletust. Kooliaegsed luulekaustikud annavad tunnistust lausa palavikulisest oma hääle otsingust. Oma tõelise hääle leidis ta 1979–1980.

Vabavärsi poole pöördumine võis saada innustust tutvumisest moodsa soome luulega. Samal ajal hakkas ka eesti luules laiemalt jõudu koguma «antipoeetiline» hoovus, luulekeele lähendamine argikeelele, et vastanduda retoorilisele ajalehekeelele. Kaheksakümnendate keskpaigani jäi siiski valitsevaks stoilise hoiakuga laululine «kestmisluule», taotlus harmoneeruda looduse rütmidega. Kesküla luule ajaloolised teemad ja iroonia eristusid selgesti peavoolust.