Vootele Ruusmaa kolmas luulekogu «Kohavahetus» tahab muunduda ja minna üle: ühest vormist teise, ühest tujust teise, ühest kohast teise. Lüürilise päevikuna kajastab see niisiis vahetusi autori enda tundeilmas, aga ka isarolli sissevõtmist. Liikudes harmoonilisema vormi poole, hakkavad aga mingid otsad narmendama ja looma ristsümmeetriaid ja -rütme. Sedasi kujutab «Kohavahetus» endast mitmesuunalist protsessi ja kutset lugejale sellest protsessist osa võtta.