«Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega.
Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi.»
