Kasvasin üles kaunite kiviaedadega Aseri külas, muistses Mahu vallas, Kalvi mõisa ja Aseri vahel. Isatalu põllud jooksid otsapidi kõrgele paekaldale, 52 meetrit üle merepinna. Valgepurjeline brigantiin või kaljas sinaval merel oli mu lapsepõlve paleus ning jättis hinge igatsuse millegi kauge ja kauni järele. Suitsupääsuke ja kuldnokk olid meie suvised kodulinnud, kivitäks suur kiviaedade isand, lõoke lõõritas põlluviljad lokkama.

Nii kasvasin loodust ja maad armastama ning inimeste tööd austama. Loodusest meelde jäänud kohtumisi jagan siin kaante vahel sinugagi, armas lugeja. Oma mõtteis tahaksin lahkuda, kui aeg kord täis saab, vikerkaar pea kohal, armastus Eesti maa ja rahva vastu südames, sinililled ja kullerkupud peos. Olgu need read saateks ning sissejuhatuseks mu loodusjuttudele.
Evald Rätsep