Reisikiri kirjeldab kirjanikepaari 14-päevast viibimist nõukogude turistidena Pariisis.

«Oleme üleni su võimuses, vene laul. Sa võid inimestega sada imet teha. Sa teed inimese heaks, sa teed ta ülevaks, sa muudad ta kotkaks.
Me nägime ülesmukitud villasid Kopenhaagenis. Roosid ja ronitaimed kaitsesid kui müür neid linnakärast ning möödujate pilkude eest.
Vene laul, ärata inimesed roosiaedadest! Hüüa neid välja ülesmukitud majadest, kutsu neid vähemalt lävedele, et nad võiksid sind kuulda.
Põhjameri on kuri ja täna on 13. september. Vene laul on meie kajutis, oleme nii kaugel juba Kopenhaagenist ja veel kaugemal Stokholmist. Rikkad rootslased, te olete väga vaesed...»