Esimeselt tutvumisreisilt Siberi eestlaste juurde – tookord Krasnojarski krai Ülem-Suetukki ja selle naabruses asuvasse Ülem-Bulankasse – naasime üksjagu äreval ajal, 1991. aasta augustikuus Eesti Vabariigi taastamise eelõhtul. Üllatav oli kogeda, et Eestimaast tuhandete kilomeetrite kaugusel räägib terve külatäis inimesi, neid oli umbes 300, eesti keelt. Sestpeale on Siberi eesti kogukonnad olnud üks Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumis- ja uurimissuundi: ajavahemikul 1991–2013 toimus Siberisse 16 kogumismatka. Kokku külastasime umbes 40 eesti kogukonda.

Raamatus avaldatud folkloristide välitööpäevikutes kirjeldatakse mitmekultuurilises ümbruses kasvanud eestlaste kombeid ja tavasid, keelekasutust, külade eluolu, konkreetseid kogumisolukordi ja riikidevaheliste suhete mõju kogumistööle. Kodueestlastena Venemaal reisides olime 1990. aastail paratamatult tunnistajaiks pöördelistele muutustele Siberi eestlaste elus ning ebakindlusele, mis kaasnes NSV Liidu lagunemise, muutunud poliitiliste olude ja majanduslangusega. Folkloristide tähelepanekud selle ajajärgu Siberist on ühed vähestest ning võiksid juba seetõttu pakkuda laiemat huvi.