Kui ta oli viimaks veendunud, et korteris ei saa olla kedagi peale tema, siirdus ta püstolit uurima. Ta võttis vasaku käega igaks juhuks ühe liniku, et mitte jälgi jätta. Parem pigistas oma tukki. Ta tõstis võõra relva pidemest üles. Vandesõnad tulid üle huulte ja mees andis seinale hoobi. Siis sammus külmkapi juurde, et haarata sealt toonik ning segada üks džinn. Närvid olid krussis. Jan vaatas lonksu võttes uuesti diivanile, kus lebasid nüüdseks teineteisest eemale lükatud telefon ja telekapult. Üheskoos olid need moodustanud nagu täiesti ehtsa relva ning hämaras toas mehe isegi lähedalt ära petnud. Reeturlik telefon, mis oli kogu eelneva öö radiaatoril vihmavett välja kuivatanud, helises ikka veel. Jan haaras selle ja vaatas ekraani. Helistas CIA jaama juht.

«Surnud postkast» on spioonimaailmas peidik, kuhu jäetakse sõnum, mille käest kätte andmine oleks liiga riskantne. Raamat viib meid otse «surnud postkastide» keskele 1990-ndate Eesti võitlustandril, kus segunevad Venemaa, Rootsi ning mitmete teiste riikide luurehuvid ning organiseeritud kuritegevus. Loole lisab hoogu ja vürtsi peategelase elukaaslase saladuslik kadumine ning sellest tingitud eluohtlikud sekeldused.

Erkki Koort on pikaaegne julgeolekuekspert, kes töötanud nii Kaitsepolitseiametis kui ka Siseministeeriumis. Hetkel töötab ta Sisekaitseakadeemias ning ajalehes Postimees. Varasemalt on tema sulest ilmunud keskaegsete seikluslugude triloogia, mis pälvis Bernhard Kangro nimelise kirjandusauhinna.