Dimitri Demjanov, Eesti kokakunsti maestro, on ammukord öelnud, et etnograafilise eesti köögi (mitte talupojaköögi, mida on põhjalikult käsitlenud Aliise Moora oma uurimuses «Eesti talurahva vanem toit») taasloomine ei ole keeruline.

Meie oma looduses leiduvate maitse- ja toiduainete suupäraseks sidumine on hõlbus ja meeldiv. Paraku ihalesid meie moodsamad kokanduse edendajad pikka aega pitsat, burgerit, lasanjet ja nõukogudeaegsete köökide nostalgiat. Ürgsele ja ehedale eesti köögile polnud ühiskondlikku tellimust.

Nüüd moodi läinud Põhjala köögis pole eestlase jaoks iseenesest midagi uut. Maitsepuhtus ja selgus selles on eestlastele omane ning siia võiks lisada veel vaid eesti muinasmaitsest kõnelenud Valdur Mikita ütlemise, et meie suhtumises oma toidukultuuri võiks reaalsus natukene nihkesse minna.

Nüüd lugeja ees avanev, puhastverd eesti mehe Jaan Koore kokaraamat näitab erakordselt ilmekalt kui läbiimbunud oli 130 aasta eest euroopa kokandusest eestimaine aga mitte meie päris oma kokakunst.

Jäägu käesoleva väljaande lühitutvustuse lõpetuseks autori enese sõnad:
Austatud eesti perenaised ja neiud! Õnnelikku teed raamatule ja palju tulu tarvitajatele soovib Jaan Koor.