On armastusel tuhat nägu
Romaan «Kokkuleppelised imed» räägib peategelase Rasmus Laasi elust läbi 35 aasta. Raamatu käigus otsib ta kuulsust, otsib rikkust ja raha, küsib armastust ja saab. Kas ta saab selle mida ta küsis? Mõnikord on ta lainehari, teinekord aga iseenda kari. See raamat jutustab loo kolmest erinevast armastusest Rasmuse elus. Ta ei tea, kuidas armastus tekib ja kuhu ta kaob, on armastusel tuhat nägu ja kõik ta paled head. Alles päris tumedates paikades mõistab peategelane, et lõpp on alles algus ja kõik pöördub.
Lugu viib kaasa läbi elu tõusude ja mõõnade, läbi aja lainete. Nendes suurtes hoovustes mängivad aga tähtsat rolli väikesed detailid, mis justkui kogu aeg juhatavad teed, kuid mida peategelane igapäevaelu virrvarris tähelegi ei pane. Jutustus on ühtaegu soe, sügav, ilus, valus, armastav, mõistev ja andestav. Lugu on mitmekihiline, ja avab end igal lugemisel uuena. Teekonnal on kõrvuti armastus, surm, rikkus, vaesus, valed ja tõed, huumor ja hinge sügavikud. Kõik, millest moodustub elu. Mõnikord, kui elad kellegagi koos, oled tegelikult täiesti üksi. Mõnikord, kui oled tipus, tunned end täiesti tühjalt. Ja mõnikord, kui oled paigal ühel üksildasel saarel, tunned, et oled läbi käinud kõik maailma maad ja kõikvõimalikud kogemused. See saladuslik saar ja kitsal kiviklibusel maaribal asuv soovikivide hunnik on paik, kus antakse vastuseid, ja küsitakse küsimusi ning lausutakse soove. Kui ainult tead, mida tahta ja kuidas soovida.
«Kokkuleppelised imed» on moodne muinasjutt, millel on palju paralleele ka autori eluga. Aga milliseid? Mida on võimalik uskuda selles absurdis nimega elu? Kas see kõik on imeline juhuslikkus või kokkuleppeline ime?
Romaan «Kokkuleppelised imed» ulatab käe [i:189]i samanimelisele novellile, mis omakorda räägibki teatud sündmustest selle romaani autori elus. Ka pealkirja sünd on novelli lõpus paikneva omavahelise arutelu tulemus. See on mingis mõttes justkui jätkuv niidistik, kuna sarnaseid sündmusi hakkas autori elus hiljem juhtuma veelgi enam. Kokkuleppelised imed ei juhtu ainult meie eluea jooksul, see on pidev, põlvkondi ühendav protsess.
See raamat puudutas, ja väga lähedalt! Seda juhtub haruharva, et sõna maalib sulle esmalt pildi, siis mängib selle su peas lahti ja edasine on juba muusika. [i:21477]
Mulle kui lugejale on see raamat oluline – üks väga hea näide sellest, kui kaunilt ja terviklikult on võimalik keelega ümber käia. [i:3914]
