Liigutav nüüdisaegne noorteromaan julgusest olla mina ise ja soovist leida oma inimesi.
Kõikidel teistel on eesmärk ja nad lähevad selle poole pilku kõrvale heitmata. Neid oodatakse kusagil. Mina pole kusagile teel ja mind ei oodata kuskil. Aga mu jalad tallavad ikkagi mustal ja igaval asfaldil edasi.
Vanus neliteist, jalanumber 42, pikkus 175 sentimeetrit, rinnahoidja suurus AA ja nägu jube kole, nii kirjeldab end Malva, keda koolis välimuse pärast kiusatakse. Õelad kommentaarid tabavad otse südamesse, isegi kui peidad end musta kapuutsi alla. Ka armastavast suhtest emaga ei piisa, et veenda tüdrukut oma väärtuses.
Ühel päeval aga ilmub Malva teele Runo, kes on kunstist ja loodusest niisama vaimustuses kui Malvagi. Tundub, et ta suudab tüdrukust aru saada. Aga Malva kiusajad on olnud üksnes poisid; kas Runo võib tõesti olla teistsugune?
Ilustamata, kuid suure soojusega kirjutatud lugu sellest, kuidas omaenda peegelpilti vihkav tüdruk hakkab tasapisi oma välimusega seotud negatiivsetest tunnetest üle saama. Malva kogemustega on lihtne samastuda kõigil, kes on olnud oma välimuse suhtes ebakindlad.
Mari Kujanpää võitis 2009. aastal Finlandia auhinna. Ta on kirjutanud mitmeid lasteraamatuid ja noorteromaane.
