Raamat paistab silma järjekordse originaalse ülesehituse ja lahenduse poolest. Pealkiri tuleneb mõttemängust, et kriminalist peab suutma lahendamata ja ebameeldivaid lugusid sulgema kujuteldavasse karpi, mille peidab oma kirjutuslaua sahtli tagaserva. Paraku ei taha mõned sedaviisi karpi suletud asjad aga oma peidukohas püsida.

Ka peainspektor Wexford peab nentima, et mineviku kummituslikud mõjud ulatuvad tänasesse päeva. Talle ei anna rahu üks aastatetagune mõrvalugu, kui ta oli alles noor politseinik – Elsie Carrolli tapmise lugu, milles süüdlaseks jäi lõpuks ohvri abikaasa. Aastate jooksul on ometi lisandunud samasuguse käekirjaga kägistamisjuhtumeid, ilma et mõrvarit oleks tabatud. Peainspektor peaaegu teab, kes on see külmavereline koletislik kurjategija. Tema nimi on Eric Targo, loomaarmastaja, kes käib alati ringi mõne koeraga. Tabavalt sobivad mehe kohta tema esimese abikaasa sõnad, et loomad on mehele inimesest tähtsamad. Wexfordi kahtlus on kestnud aastakümneid, ent tal pole ainsatki pidepunkti Targo arreteerimiseks ja kohtu alla andmiseks.