George Santayana (1863–1952) kuuel 1910 peetud loengul põhinev «Kolm filosoofilist poeeti» on Euroopa filosoofia peamiste arengujärkude käsitlus. Vastavalt natuurfilosoofiat, üleloomulikkuse filosoofiat ja romantismi esindavate kolme luuletaja loomingus on Santayana meelest filosoofia ja luule ideaalses vahekorras.

Olemata ühe, teise või kolmanda uurimise spetsialist, õigustab Santayana nende käsitlemist sellega, et nad on talle meeldinud, pannud teda mõtisklema, on talle ilmutanud mõningaid looduse ja filosoofia külgi, mida ta puhtsüdamlikult soovib esitleda. See on üksnes veidi kirjanduskriitikat koos esimese visandliku õppetunniga filosoofiast.

Santayanale sekundeerib samaväärsel filosoofilisel tasemel Ilmar Vene oma järelsõnaga «Küsitavuse koondaja».