Hjalmar Mäe pidas Saksamaal arvukalt kõnesid, millest kolm on siin välja antud. Nende kõnedega püüdis ta saksa ühiskonnas kommunismi olemust selgitada ning selle vastu ärgitada. Kõnede juures on viited Mäe teistele teostele.
Raamat on kirjutatud kõne vormis ja sellest on püütud tõlkes ka lähtuda. Tegemist ei ole teadusliku ega ilukirjandusliku tekstiga, kuid sõnakasutus on kohati üsna keeruline. Teksti lugedes ja tõlkides oli tugevalt tajutav autori kodumaa-armastus ja nördimus kehtestatud Nõukogude korra vastu.
Tegemist on 60 aastat vana tekstiga. Saksakeelne väljaanne on pärit 1957. aastast, mil Venemaal oli võimul Hruštšov. Teksti oli põnev tõlkida just sellepärast, et see võimaldab võrdlust praeguse ajaga. Huvitav oli lugeda tollase poliitilise olukorra kirjeldust ja mõelda, mis selle 60 aasta jooksul toimunud on ning kuhu oleme praeguseks jõudnud.
Selles infos ei ole meie jaoks midagi uut, kuid tuleb meeles pidada, et kõned on suunatud tollastele Lääne-Euroopa inimestele. Eesmärk on näidata, et sama saatus ootaks ka teisi riike, kui kommunism seal võimule tuleks. Üldiselt tahab Mäe nende kõnede abil saksa ühiskonda kommunismi eest hoiatada.
Kolmas kõne, milles Mäe analüüsib Nõukogude välispoliitikat ja maailma poliitikat Nõukogude suunal, on kõige pikem ning seda võiks isegi loenguks pidada. Ta analüüsib Teise maailmasõja puhkemise põhjuseid ja tollast poliitilist olukorda. Mäe ei usu, et Nõukogude võim kaua püsima jääks.
Lisaks kõnedele sisaldab raamat kaht lisa, mis heidavad valgust Hjalmar Mäe isikule. Ajaloolane Leho Lõhmus on lühidalt kirja pannud Mäe eluloo ning Gertrud ja Raimund Bischinger jagavad oma mälestusi Mäe viimasest kolmest eluaastast Grazis.
