Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist.

«Hervöri ja Heiğreki saaga» põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka «Vanema Edda» luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi.
«Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga» on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega.
«Eirekr Ränduri saaga» on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal.

Ühest küljest jätkab raamat «Völsungite saaga» tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.