Raamatus on kolm pikemat novelli, mida võib ka lühiromaanideks nimetada, ning mõned lühemad lood. Tegelasteks on ajaloolised isikud mitmest eluvallast − näitlejad, luuletajad, arstid, ka «lihtinimesed». Eesti inimesed muu maailma ajalootuultes, kes nagu nabanööri pidi siiski oma eestilise kodu küljes kinni. Elu õrnus ja ajaloo karmus on selle raamatu teema.

Autor on teinud tööd arhiivides, vestelnud inimeste endi või nende kaasaegsetega. Jutustamise laadi võib nimetada fragmentaarseks, kuid lood ei lagune laiali, vaid püsivad kindlalt, meenutades just kui filmistsenaariume: jutustus kulgeb piltide kaudu algusest lõpu poole, üks idee hoiab kõike üleval.«Kolm Solveigi» on mõnestki Mats Traadi varasemast teosest löövama, selgema sõnumiga, võiks ehk öelda − testamentlikum.