Teos on 1969. a. ilmunud «Lotukata» järg. Koos vanaema ja emaga siirdub Lotukata Saksamaa põgenikelaagrist Inglismaale ja pannakse kodutute laste kodusse ning kooli, mis peab ette valmistama majateenijaid. Iseseisev tüdruk satub algusest peale vastuollu kasvatajatega, õpetajatega ja tihti kaaslastega. Lotukata tähelepanekud ja vastuseta jäänud küsimused tungivad sügavale selleaegse inglise rahu ühiskonna pinna alla, paljastavad selle kõigutamatu iseteadvuse, mille üheks põhjuseks on välismaailma mittetundmine ja ignoreerimine. Tüdruk leiab, et elu sõja ajal laagrites oli «huvitavam» ning «vabam» kui pärastsõjajärgses ühiskonnas, kus reeglid ja nende täitmise järgi valvajate innukus rikuvad elamise vabadust. Autor on suutnud end asetada veenvalt Lotukata vaatepinnale; teoses on ohtralt humoristlikke ning eneseiroonilisi tähelepanekuid.