1810-ndad aastad.
Läbi Saksamaa ja Austria rändavad Itaalia poole kolm noort kunstiõppurit Eestimaalt –
Gustav Hippius,
Otto Ignatius,
August Pezold.

Nad liiguvad peamiselt jala, vahepeal õpivad ja vaatavad kunsti, joonistavad, peavad reisipäevikut. Roomas liituvad nad sealse saksa kolooniaga ning suhtlevad tihedasti natsareenide kunstnikerühmitusega. Vaatamata majanduslikule kitsikusele naudivad nad elu, noorust ja kunsti.
Need 7 rännuaastat on kauneim aeg kolme kunstniku elus, millest hiljem teeb päevikute põhjal kokkuvõtte A. Pezoldi poeg. Too avaldab selle aastail 1889-1890.
See sajanditetagune kirjutis pakub palju uut ka meieaegsele lugejale – või siis meenutab juba ammu unustatut.