20. sajandi silmapaistva ameerika filosoofi Hilary Putnami (1926–2016) «Kolmekordne lõng» analüüsib keha, vaimu ja maailma vahekorda. Arutluste keskmes on metafüüsilisele realismile ja antirealismile vastandatud «loomulik realism», mis rajatakse teatud tajufilosoofiale.
Raskused selle mõistmisel, kuidas saab inimmõistus olla kokkupuutes välismaailmaga, lähtuvad Putnami arvates «katastroofilisest ideest», mis on painanud lääne filosoofiat 17. sajandist peale: nimelt ideest, et maailma objekte vahendab tajuprotsessis vaimule mingi vaheliides. Vastukaaluks püüab Putnam konstrueerida sellist viisi tajukogemuste mõtestamiseks, mis ei teeks neist «omamoodi kinoekraani meie peas või vaimus, mida kogeme tasside ja kasside ja mägede ja puude asemel».
«Kolmekordses lõngas» kerkivad üles paljud tänapäeva vaimufilosoofia teemad: meeleandmed, funktsionalism, vaimu taandatavus ajule, kvaalid, mõttekeel, psühhofüüsilised korrelatsioonid. Neil märksõnadel rajanevate arutelude sisse ja vahele põimuvad Aristoteles, antiikkreeklaste vaated hingele, «asjad, mis on liiga väikesed, et neid näha», hüpoteetilised ixxzlased, William Jamesi «automaatkallim» ja veel mõndagi muud.
