Tallinnas lähevad kaduma kaks teismelist tüdrukut. Ka viis päeva hiljem pole keegi neid näinud. Uurija Rebecca Lindebergil ja tema kolleegidel ei ole ühtki jälge või niidiotsa, millest lähtuda, kui juba kaob ka kolmas tüdruk, seekord Keilas, ning politseil on põhjust arvata, et kõik need kadumised on omavahel seotud…

«Veel enne, kui Meribel ärkas, tajus ta oma silmalaugude taga nõrka valgust. Ta avas silmad ja oli täielikus segaduses. Kus pagana kohas ta oli? Oma kodus voodis küll mitte... Ja siis kohe tuli talle kõik meelde. Tüli Adelega. Ja tema üksi terviseradadel. Ja see mees ja tema kadunud koer ja auto ja karp kommidega ja... Mis siis oli juhtunud? Kas mees tõmbas ta autosse? Selle koha pealt Meribeli mälu katkes. Ta püüdis ettevaatlikult istukile tõusta, misjärel tundis kohe teravat valu kusagil kuklas. Ai, pagan küll. Silmad harjusid hämarusega ja ta märkas, et istub ühe laia, tumeroosa siidisest materjalist tekiga kaetud voodi peal. See oli kellegi magamistuba. Eemal nurgas seisis väike laud ja selle peal valgest riidest varjuga laualamp, mis valgustaski tuba. Kohe pani ta tähele ka seda, et ei ole ruumis üksi, nagu esimese hooga oli arvanud. Laua kõrval põrandal maas istus üks punaka peaga tüdruk, seljas helesinine pluus ja jalas mustad teksad. Ta hoidis kätega põlvede ümbert kinni ja tema pikad juuksed rippusid lahtiste sorakatena üle näo.»

Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud «Enne kui on hilja» (2015) ja «Kas keegi kuuleb mind?» (2017).