Peeter Alliku aadressil on väga raske kriitikat teha. Kunstnikuna on ta nii andekuse, meisterlikkuse kui mänedžmendi poolest eeskujulik, ja ka inimesena ei ole talle midagi ette heita.
Peeter Allik tegeleb peamiselt must-valge linoollõikega ja ka suureformaadilise hüperrealismi kalduva õlimaaliga. Lisaks sellele on ta katsetanud installatsiooni valdkonnas.

Käesolev näitus ja kataloog keskenduvad linoollõigetele. See tehnika ei ole kaasaegses kunstis just kõige populaarsem, kui tema viljelemisel lähtuda formalistlikust kuuekümnendate traditsioonist. Peeter Allik on eelistanud lähtuda märksa vanemast vasegravüüride traditsioonist, vormides peenemaks ja paksemaks vonklevate joonte abil monumentaalseid, kuid samas äärmiselt graafilisi vorme. Tema joon on jälgitav omaette meistriteosena, mida vähesed jäljendada suudaks, kuid vorm on Alliku puhul siiski eelkõige sisu teenistuses.

Alliku tööd on «jõuliselt tänapäeva kajastavad». Alliku meetod on järgmine: ta filtreerib pinnapealse info, mis on meie ühiskonna tänapäevas ning ajaloos kõlama jäänud, jõulisteks kujunuditeks, mis omandavad algsest pealispindsusest märksa sügavama, üldinimliku ja üleajalise tähenduse.
Mari Sobolev